Vaatamisväärsused


Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum

Alates 2007.aastast asub Kohtla-Järve Põlevkivimuuseum Kukruse alevikus. Antud koht on sümboolne, sest just Kukrusel alustati 90 aastat tagasi põlevkivi kaevandamist ning teiseks olulisemaks faktoriks on asukoht Tallinn-Peterburi maantee vahetus läheduses.
Avatud:
Avatud teisipäevast reedeni 10:00-18:00 ja laupäeviti 10:00-16:00
Giid ainult ettetellimisel!

Tuuslari 22, 30322, Kohtla-Järve
Tel: 332 1353
Faks: 332 1351
info[a]pkm.ee
http://pkm.ee

Kukruse mõis

Vabakujunduslik ansambel asub Tallinna-Narva maantee lähistel. Kukruse mõisat (saksa k Kuckers) on esmamainitud 1453. aastal. 19. sajandil kuulus mõis von Tollide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Toll. Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. ühekorruseline barokne kiviehitis püstitati arvatavasti 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi algul pikendati seda eenduvate tiibade lisamisega, andes hoonele klassitsistliku ilme. Sama sajandi lõpul ehitati vasak tiib kahekorruseliseks. Parempoolsest otsast restaureeritud mõisahoones asub firma Viru Restauraator kontor, kelle käes on ka mitmeid kõrvalhooneid. Restaureerimise käigus on leitud ja avatud mõisahoonest väljuv maa-alune võlvitud käik, mille rajamisaeg ja otstarve on seni teadmata.

Kukruse mõisast on pärit maailmakuulus polaaruurija Eduard von Toll (1858-1902), kellelt pärinevad Põhja-Siberi esimesed põhjalikud geoloogilised ja klimaatilised uurimused. Samuti oli tal oluline roll põhja-meretee võimalikkuse uurimisel. Eduard von Toll hukkus järjekordse Põhja-Jäämere ekspeditsiooni ajal 1902. aastal, mil ta otsis müütilist Sannikovi maad. Talle on püstitatud laevakujuline graniidist mälestussammas perekonnakalmistule mõisast lõunas. Sinna suundub peahoone kesketeljelt ühe kilomeetri pikkune lehiseallee.

Kukruse mõisa lähikond on esimesi paiku, kus hakati kaevandama põlevkivi, mis ulatus seal osaliselt maapinnale. Esimese väikese põlevkivikaevanduse rajas Kukruse mõis 1870tel aastatel; tööstuslikult hakati seda kaevandama Esimese maailmasõja ajal 1916. aastal, mil valitses kütusekriis. Kukruse mõisast on oma nime saanud nii kukersiit kui ka kukermiit.

Legend:
Kord keelanud parun von Toll karjastel oma metsast hagu korjata ja sellest lõket teha.
Ühel jahedal tähisööl läinud parun kontrollima, kuidas tema käsku täidetakse.
Paruni suureks üllatuseks põlesid aga kõikjal tema suure mõisa aladel lõkked ja rõõmsalt hüplevad leegid valgus tasid karjaste väsinud nägusid. Paruni raevul ei olnud piire – tema korraldusi ei täideta! Vihaselt tormas ta ähima lõkke äärde ja kivistus üllatusest: puude asemel põlesid lõkkes kivid.

Monument „Au tööle"

Skulptor Olav Männi ja arhitekt Udu Ivaski koostöös valminud monument kandis „tööversioonis" nime „Õlg õla kõrval", kuid rajooni parteikomitee soovitusel sai nimeks „Au tööle". Monumendi avamisega 05.11.1967.a., tähistati sümboolselt ka Kohtla-Järve – Leningradi gaasitrassi ehitamise 10.aastapäeva. Monumendi asukoht on samuti sümboolne, sest esimene põlevkivi karjäär, st Pavandu karjäär, jõudis oma töödega ka tänase Keskallee territooriumile ning monument seisab kunagise karjääri kaevandatud alal. Monumendi jalamisse müüritud läkitus 2046.aasta Kohtla-Järve linna elanikele on praegu hoiul Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumis.

Mälestusmärk Vagonett

Põlevkivi kaevanduse 50-aastasejuubeli puhul püstitatud vagonnetile oli paigutatud pliit tekstiga: 1916 aasta juunis siin on kaevandatud tööstuseks esimene põlevkivi kogus. 1916-1966.

On vaja mainida, et tegelikult esimene tööstuslik põlevkivi oli kaevandatud natuke kaugemal, kohal, kus praegu asub Koolinoorte Loomemaja plats. Kuid vagonett paigutati ikka õigele kohale kuna sellega on seotud üks legend.

Sellel kohal postimees Juul kunagi ehitas oma perele põlevkivist ahju, teadmata, mis kivi see oli. Sellest ta sai teada pärast, kui ahi hakkas põlema – mis oli legendi sündi põhjuseks.

Kohtla Kaevanduspark- muuseum

Ida-Virumaa üheks arvestatavaks turismiobjektiks on muutunud endisest Kohtla kaevandusest kujundatud muuseum. Muuseumisse pääsemiseks tuleb tähele-panelikult jälgida Kohta-Järvest alates üles pandud viitasid. muuseumi peahoones saab tutvuda kaevandust ja sealset tööd tutvustava ekspositsiooniga: kaevurite varustus, tööriistad, lambid ja põlevkivinäidised. Pärast ekspositsiooniga tutvumist on võimalus laskuda 8 meetri sügavusele maa alla, kus on avatud üle 1,5 km vanu kaevanduskäike. Maa all olles veendute oma silmaga, et põlevkivi asub tõepoolest kihiti paekivikihtide vahel.

Kohtla kaevanduspark-muuseumis saab maa all sõita kaevurirongi ja rööbasjalgrattaga, tutvuda lõhkeainelao, põlevkivikombaini, vagonettide laadimis- ja puhastussõlmega ning proovida 23 kg kaaluva käsipuuriga töötamist.
Kui kõht tühjaks läheb, on võimalik gruppidele maa alla ka kaevurilõuna tellida. Jõulude ajal on kaevanduskäikudes avatud päkapikumaa ja Eesti ainukesest maaalusest postkontorist on võimalik läkitada teele eritempliga ümbrik ja postkaart. Kõrval asuvate "mägede" otsas on põnev fossiilide kivistisi otsida. Tehismägedel ja Aidu karjääris on võimalik nautida maastikuautoretki ning jalgsi- ja rattamatku; töötavd kaks tõstukit ja suusalaenutus, saab sõita snowtube'idega.
Talvel tegutseb kaevanduspargis talvekeskus, kus töötavad kaks tõstukit ja suusalaenutus.

E - R: 10.00 - 17.00
L - P: 11.00 - 15.00
Jaama tn 1, Kohtla-Nõmme, 30503, Ida-Virumaa

Ereda koonduslaagri mälestusmärk

Ereda ausambal on tekst «Kedagi pole unustatud, midagi pole unustatud! Siin on hukatud, põletatud ja maetud ligi 2000 fašismiohvrit aastatel 1943-1944».
10 km Kohtla-Järve linnast Sompa poole.

Saka-Ontika-Toila pankrannik

Saka–Ontika–Toila pankrannik on Balti klindi kõrgeim ja kõige pikem katkematu osa, mis kulgeb Sakalt Toila klindilaheni. Vanaaegkonna kivimite tundmaõppimisel on rannik pälvinud loodusteadlaste tähelepanu juba kahe viimase sajandi vältel – eelkõige kambriumi ja alamordoviitsiumi suurejoonelise paljandina. Ida-Virumaal asub ainult väike osa Ölandist Laadogani ulatuvast ligi 1200 km pikkusest klindist. Riikliku kaitse all olev pankrannik on esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmiseks.

Valaste juga

Ontika lähistel saavutab pank rannik oma maksimumkõrguse – 55,6 m. Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon valis 1996. a üldsuse ettepanekul Eesti kõrgeima, 25 meetrise Valaste joa Põhja-Eesti pankranniku looduspärandiks ja rahvuslikuks sümboliks. 2003. a sügisel tehtud mõõtmised kinnitasid Valaste joa uueks re-kordkõrguseks 30,5 meetrit.Kui ojas on vett, siis on Valaste juga ilus ja võimas, kui vett vähe, siis üksnes ilus. Joa ette ehitatud vaateplatvormilt võib nautida vaadet joa tagapõhjaks olevale enam kui 35 m kõrgusle kirjuvöödilisele seinale. Seal on näha ligi 80 miljonit aastat meie kodumaa geoloogilisest minevikust.Joa lähedal on ööpäev läbi avatud 26kohaline kohvik.

Järve mõis

Järve (Türpsal) varem ka Torwesso mõisa kohta on esimesed andmed 1497.aastast, mil omanikuks oli keegi Margerete Lode.
Üksteist aastat hiljem (1508) oli Järve mõisa omanikuks Clausz Wedewesi lesk ja selle noor poeg Gerth, kes juba samal aastal loovutasid mõisa Hans Paykyllile.
Paykyllide suguvõsa jäi Järvele 1815.a-ni. On arvatud (Villem Raam), et kui mõis läks Paykyllide kätte, ei olnud kindlustatud mõisamaja meieni säilinud kujul veel ehitatud. See püstitati uue ning püsivalt paigale jäänud omaniku Hans Paykylli algatusel sama sajandi esimesel veerandil, arvatavasti peale 1508. aastat.
Koos Edise feodaallinnuse ja Jõhvi kindluskirikuga moodustas see tähtsa sõjalise tugipunkti Narva-Tallinna teel.

Linnus ehitati arvatavasti Narva või Tallinna ehitusmeistri poolt ja ehituse rajamisel püüti arvestada selle kaht funktsioonielamu ja kindlus. Kaitsefunktsioone arvestades ehitati hoone tunduvalt kõrgemale ja see koosnes tornelamust.

Esimesel korrusel asus kelder koos kaevuga ja keldri kitsad ja pilujad aknad võimaldasid neid kasutada laskeavadena. Sellele järgnes peakorrus ja veel kaitsekorrus. Kindluselamu põhjaküljel asus kindlustatud eelhoov kõikide mõisaeluks vajalike kõrvalhoonetega.

Järve mõisamaja oma põhiplaanilt oli lihtne ristkülik (suurusega umbes 11,5 x 17,5 m). Kuni 2 meetri paksused välisseinad olid valdavalt linnuslikud. Tavalistes mõisates selliseid ei esine ja nad ületavad märgatavalt ka kirikute keskmise seinapaksuse. Kolmest algkorrusest on säilinud vaid kaks, kuna kolmas - kaitsekorrsus - purustati arvatavasti kas Liivi (1558-1583) aastail või Põhjasõjas. Mõlemad põhikorrused on ühteviisi jaotatud kaheks ruumiks, millest üks on suurem ja esinduslikum ja läheneb põhiplaanilt ruudule. Teine on märksa väiksem ja küünib vaid pikuti suurema ruumi mõõtmeteni. Algselt ilma võlvideta soklikorrus (keldrikorrus) oli peaaegu 3 meetri kõrgune ja muutus keldrikorruseks alles hiljem, pärast võlvlae ehitamist. See oli varustatud aknataoliste laskeavadega ja võis vajaduse korral horisontaaltuld kasutades täita olulisi kaitseülesandeid.

Peakorruse mõlemad ruumid olid erinevad mitte ainult pindalalt vaid ka kõrguselt. Suure võlvruumi kõrgus oli 6,9 meetrit, naaberruumis 3,5 meetrit. Neil erinevatel kõrgustel oli oluline tähendus kaitsekorrusele, kus moodustus ligi 3,5 meetrine vaheruum, millel oli hoone kaitsesüsteemis tähtis positsioon.
Alt läbi põhjaseina üles suunduv müüritrepp lõpeb just tolle ruumini jõudes ja ei ulatu sealt enam kõrgemale ja seega edasipääs kaitsekorrusele oli võimalik ainult redeli abil. Ja seda võis viimases hädas kõrvale heita. Seega sai kaitsekorruse muuta isoleeritud võitluskorruseks.

Arhitektuurilise üksikmotiivide vaatlusel äratab linnuse karakteristika seisukohalt hoone peaukse asukoht. Ootamatult asub see Järvel soklikorruse põhjaseinas vaatega vastu majandushoovi.

1848.a-st kuulus mõis von Arnoldite suguvõsale ja esimesena on kirjas haagikohtunik Reinhold von Arnold (kes muuseas kolm korda valiti tagasi haagikohtunikuks).
Von Arnoldite ajal ehitati kindluselamule külge ka tiivad ja keskosa sai tunduvalt kõrgemaks (neist on säilinud kaks korrust) ja seega meenutas see lähedal asuvat Kukruse mõisa.

Üheks omapärasemaqks mõisnikuks on olnud Friedrich von Arnold, kellest on säilinud küllaltki palju materjale ja kuna ta oli ka kirglik jahimees ning hea mõisnik oma teenijate suhtes. Muuseas, tema teenijaskond oli kohalik elanikkond ja seda on näha ka teenijaskonna fotol (all nimed ja kõik eestlaste omad).
Von Arnoldid lahkusid siit 1939.a-l Saksamaale, praegu elab suurem osa järeltulijatest Rootsis ja osa on täna ka meie keskel.

Uuesti hakati Järve mõisast rääkima 1958.aastal, kui otsustati mõis taastada ja siia rajada restoran. Kahjuks tehti nende jaoks väga vähe uurimustööd ja nii mõnigi ajalooline kõrvalehitus läks kaduma.

Edaspidi korraldati Järve mõisa põhjalikum uurimine ja selle tööga tegeles Villem Raam.1966-1976.a.-l korraldati tema juhtimisel väliuurimise ja taastamistööde uuringud ja selle kohta ilmus ka mitu kirjutist: 1978.a.-l "Ehitusajaloolisi tähelepanekuid Järve vasallinnuse väliuurimis- ja taastamistöödelt (1966-1976.a.), kus on sees materjal 41 lehel 52 foto ja 4 graafilise lehega; ja varasem 1967.a-l Järve vasalllinnus. Restaureerimis- ja uurimistööde plaan ja seletuskiri."- need materjalid on praegu Tallinna KRPI arhiivides.

Esimese restaureerimise käigus tehti korda vasalllinnuse torni osa.
Uus projekt tehti 1975.a-l (autor Inna Võsu) ja nüüd pidi siia tulema ühiskondlik toitlustuskeskus ja selleks puhuks tehti küllaltki suur eeltöö ja püüti säilitada ja taastada arhitektuuriline ilme ja omapära - kahjuks jäi see projekt ka lõpuni teostamata (tellis Kaubandusvalitsus).
Hiljem püüdis Kohtla-Järve sovhoos siia rajada oma tavandimaja (mõlemale oli tellitud eraldi projektid).
Üheks kõige suuremaks takistuseks on saanud kõrval asunud lihakombinaadi tsehh, mis rikkus veed ja seega keelati hoone kohaldamine ühiskondlikuks toitlustus- või teenindusasutuseks.
Seega hoone ei ole saanud praktilist kasutamist ja olgugi, et esimesel restaureerimisel sai peale korralik kivikatus ja hoone omandas suursuguse ilme (seda võib veel näha ühel Paul Aava akvarellil, mis praegu on Põlevkivimuuseumi kogudes).

Mis saab mõisast edasi, ehk saame sellest peagi teada.....
Arthur Ruusmaa - kes on kasutanud muuseumi materjale, oma väljakirjutisi, von Arnoldite märkmeid ja 1983.a. kodu-uurijate kokkutuleku materjale).